Aitäh kõigile, kes siin lugemas käisid! :)
Kolisin FILMODOVAR filmiblogi uuele aadressile filmodovar.tumblr.com
Kohtume seal! ;)

Thank you for visiting this film blog!
I moved the FILMODOVAR film blog to a new environment filmodovar.tumblr.com.
See you there! ;)



Anari

ILUSATE KURBADE SILMADEGA ELAMISE RÕÕMU OTSIMAS

Eesti-Soome-Saksa koostööfilm „Vehkleja“ on küll esimene eestikeelne Soome film, kuid samavõrra võime seda Eestis ka veidi enda omaks pidada näiteks suurepäraste näitlejate ja võttepaikade pärast.  Filmikunsti vahenditega oleme oma oluliste lugudeni nagu küüditamise ja Teise Maailmasõja aegsest ja sõjajärgsest Eestist jutustamiseni jõudnud alles nüüd.„Vehkleja“ on suures osas rahastatud Soomest ja „Mandariinide“ edu Hollywoodis näitab, et seni on koostööfilmid Eesti kinole ainult tervistavalt mõjunud.

Nii nagu „Mandariinid“ jõudis võõrkeelse Oscari kandidaatide absoluutsesse tippu, siis on ka Klaus Härö kaks esimest mängufilmi Soomes esitatud võõrkeelse Oscari kandidaadiks.Tema esimene täispikk mängufilm “Nähtamatu Elina”  võitis 2003. aasta Berliini filmifestivalil parima noortefilmi tiitli.

Martti Helde „Risttuules“, Elmo Nüganeni „1944“, Eesti-Gruusia koostööfilm Zaza Urushadze  „Mandariinid“, Antti J. Jokineni „Puhastus“  ja Klaus Härö „Vehkleja“ pühenduvad Eesti ja eestlaste lähiajaloo ja elusaatuste mõtestamisele suurte ajaloosündmuste taustal. Kummalisel moel ilmuvad eesti vaatajate ette väikese ajavahega just need viis filmi, mis on omavahel temaatiliselt üsna tugevalt läbi põimunud ja võiksid kanda mõttelist alapealkirja „Eestlane sõja jalus“.

Sofi Oksanen eesti päritolu Soome kirjanikuna pakub ausat ja kõrvaltvaataja pilku meie ajaloole ja sama suudab ka Eestiga puhtalt lehelt suhestunud soomerootslasest rezhissöör Klaus Härö, kel puudus enne filmi „Vehkleja“ sügavam teadmine või kogemus Eesti ja eestlastega. Võib-olla vajamegi oma ajalukku kaevudes kõrvaltvaataja neutraalsemat pilku.

“Vehkleja” põhineb osaliselt legendaarse Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise (1925-1993) elulool. Endel Nelise Haapsalus asutatud vehklemisklubi on näiteks Eestile andnud kahekordse maailmameistri Nikolai Novosjolovi ja palju teisi maailmatasemel vehklejaid.

Meistersportlasest vehkleja Endel Nelis saabub 1952. aastal Leningradist Haapsalu kooli kehalise kasvatuse õpetajaks.  Ülipüüdlikule kommunistist koolidirektorile, keda kehastab Hendrik Toompere Jr.,  tundub noore mehe vehklemistundide korraldamine lastele kahtlane ja ta informeerib oma avastustest ka võimuesindajaid Venemaal.

Üliagarad kommunistidega koostööd teinud tegelased toimetasid sõjajärgsel ajal ringi igas Eestimaa paigas ja pääsesid olulistele ametikohtadele pealekaebamise, ähvarduste ja okupatsioonivõimule pugemise abil. Selline inimtüüp on muidugi universaalne igas maailma nurgas ja puhkeb „õide“ õigete asjaolude kokkulangemisel, milleks on tavaliselt diktatuuri tingimused. Repressiivne režiim võib tuua inimestes esile nii nende parimaid kui ka halvimaid omadusi. Endel Nelise tegelaskuju esitletakse filmis inimesena, kes suudab ka rasketes oludes teha moraalseid ja õiglaseid valikuid. Kas päriselus on olemas mustvalgelt käituvaid inimesi, sellele küsimusele film aga vastata ei püüa.

Iga eestlane teab instinktiivselt, mida tähendab öine koputus uksele, auto valgusvihk pimedal koduõuel, raudteejaamas rongile astumine kas põgenedes või loomavagunitesse pressitult. Paratamatult puudutab nii küüditamine, saksa või nõukogude mundris sõdimine, Sinimäe või Sõrve lahingud iga Eesti perekonda. 18-aastased noormehed, kes kunagi kas saksa või nõukogude sõjaväkke sunniti või mõnel juhul ka vabatahtlikult läksid- nende noorte meeste saatuse kirjeldamine jätkub filmis „Vehkleja“ näidates kuidas kohanevad sõjajärgses Eestis samad noormehed, keda nägime filmis „1944“ kaevikutes venelaste pealetungi takistamas.

Filmis „Vehkleja“ paeluvad tähelepanu tegelaste kurvad ja ilusad silmad.Võib-olla ongi kõigil eestlastel ilusad sinised või rohekashallid (vahel harva ka pruunid) kurvad silmad? Igatahes need selged ja sügavad silmad filmiekraanil mõjuvad kuidagi liigutavalt.Vaevalt, et see silmavaade läbinisti taotluslik oleks, pigem ehk olemegi üks ilusate ja kurbade silmadega rahvas.

Märt Avandi debüüt mängufilmi peaosas mõjub siiralt ja intellektuaalselte ning ka tema silmad on ilusad ja kurvad. Võib oletada, et tema parimad rollid filmides seisavad alles ees. Avandi noorus näitlejana on ju heas mõttes üsna raju-  näiteks osalemine filmides „Malev“ ja „Tulnukas“ ning „Tujurikkuja“ saates koos Ott Sepaga hea komöödia piire nihutades, tugevatest teatrirollidest rääkimata.

Filmis malbelt ja anulambilikult peategelase tüdruksõpra mänginud Ursula Ratassepal jääb praeguseks selja taha juba tugev debüüt peaosatäitjana Ilmar Raagi filmis „Kertu“.  Suur rõõm on näha ka Eesti vanema generatsiooni tippnäitlejaid kõrvalrollides. Leida Rammo toob filmi ehtsat ajastu hingust. Filmis, teatris ja televisoonis ajalugu teinud näitlejad nagu Hendrik Toompere Jr., Jaak Prints, Maria Klenskaja, Tõnu Oja, Anu Lamp, Piret Kalda- neis kõigis on annet ja tulevärki, et veel tulevates filmides peaosa saada.  Seega „Vehkleja“ võitis filmina niivõrd tugevast kõrvalosatäitjate seltskonnast väga palju. Ja siin tuleb au anda filmitegijatele, kes nii palju häid näitlejaid ühte filmi kokku kutsus.

„Vehklejas“ sümpaatsete vanahärrade kehastamisega jätkav Lembit Ulfsak on professionaalne maailmatasemel filminäitleja, kellel on filminäitlemise kohta kindlasti kogemusi jagada, sest kipub ikka nii olema, et filmis ja teatris mängimine on ikka kaks väga erinevat asja ja nõuavad erinevat ettevalmistust.  Filminäitlemise õppe puudumisel aitab ekraanil hakkama saada ka kogemus ja seda on Eesti vanema generatsiooni näitlejatel päris korralikult ette näidata.

Stsenaristidel lasub oluline vastutus kirjutada huvitavaid rolle, mis lasevad näitlejail end ekraanil mitte füüsiliselt, vaid pigem ka vaimselt paljaks kiskuda. Eestis jagub õnneks suurepäraseid näitlejaid , jääb vaid loota rezhissööride ja castingu teravale silmale, et õige näitleja leiaks endale õigel ja just selle rolli jaoks kõige küpsemal hetkel õige rakenduse.

„Vehklejas“ on oluline roll lastel ja noortel ja jääb mulje, et rezhissöörile sobib noortega töötamine väga hästi. Nii filmis „1944“ kui „Vehkleja“ kerkib üles teema lastest, kes kaotasid sõja ja küüditamise pärast oma pere. Magusaima rolli naiste arvestuses napsas „Vehklejas“ Liisa Koppel, kes väikest Martat mängides teeb tugeva soorituse. Marta ilmub esmakordselt ekraanile nõudlikult nagu „Muumitrollide“ väike My ja tema kanda jäävad ka ühed filmi põnevaimad hetked. „Vehkleja“ sobib vaatamiseks kõigile, kes armastavad filmides põnevust.

Võimalik, et neid lähiaastatel linastunud filme tasub kunagi vaadata järjekorras: kõigepealt „Risttuules“, et näha küüditamise õudusi, siis põigata oma riigi eest võitlevate poistega kaevikutesse filmis „1944“, olla tunnistajaks meeleheitlikule ellujäämisinstinktile ja metsavenna varjamisele filmis „Puhastus“  ning siis vahtida otsa pärastsõjajärgsele klaustrofoobsele õhkkonnale filmis  „Vehkleja“, kus ootab ees kohtumine melanhoolse vehklemisõpetajaga. Filmis „Mandariinid“ aga sattuda silmitsi eestlastega, kes püüavad ellu jääda ja teisi ellu jätta jäädes võõra sõja hammasrataste vahele. Neid filme vaadates jääb mulje nagu eestlane oleks professionaalne ellujääja või pisikest rahvaarvu vaadates ehk ellujäämises mitte just liiga edukas. Võib-olla nende viie filmi vaatamine aitabki mõista miks meid siin riigis nii vähe alles on jäänud ja kui suur roll on igal ellujääja järeltulijal, et ajalugu ei korduks.

Võib-olla „Vehkleja“ astubki sammukese edasi, sest nagu „Mandariinides“ on ellujäämine alles inimeseks olemise esimene aste.Teine aste inimlikkuses näib olevat aidata ka teistel ellu jääda.  Ehk on inimlikkusel veel kolmas dimensioon-olles ellu jäänud ja aidanud teistel ellu jääda, siis leida üles elurõõm ja seda teistega jagada.  Isegi kui selleks on vaja sõjajärgses Haapsalus vehklemistreeninguid juhendada.  „Vehkleja“ näitab, et ka kõige karmimates tingimustes on võimalik kavalalt vastu hakata ja elust jälle rõõmu tunda.

"Tuul tõuseb. Me peame edasi elama"

Täispikk animafilm „Tuul tõuseb” („Kaze tachinu”), Jaapan 2013,
126 min. Režissöör-stsenarist Hayao Miyazaki, põhineb Hayao Miyazaki samanimelisel koomiksiseerial. Linastub kinos Artis.

„Tuul tõuseb“ on 73aastase jaapani animatsioonikunstniku ja legendaarse Ghibli stuudio kaasasutaja Hayao Miyazaki viimane film enne pensionile­minekut. Film osutus 2013. aastal Jaapani vaadatuimaks ning kandideeris ka täispika animatsiooni Oscarile.
Jaapanlaste armastatuim animastuudio Ghibli on Miyazaki käe all tootnud maailmakuulsaid animafilme nagu „Minu naaber Totoro” („Tonari no Totoro”, 1988) „Printsess Mononoke” („Mononoke-hime”, 1997), „Vaimudest viidud” („Sen to Chihiro no Kamikakushi”, 2001), „Ponyo mäe otsas” („Gake no Ue no Ponyo”, 2008) jpt. Ghibli animafilmid on kuulsad lennuka fantaasia, imeliste tegelaste-vaimolendite, heasüdamlikkuse ja meisterliku joonistustaseme poolest. Stuudio logol võib näiteks imetleda külgvaates hiiglaslikku kassi meenutavat metsavaimu Totorot, kes hullutas oma seiklustega kogu maailma lapsi ja ka täiskasvanuid.

Animafilm „Tuul tõuseb” jutustab peamiselt Jaapani lennunduse arengust kuni Mitsubishi kurikuulsa hävituslennuki Zero loomiseni. Lennundusinsener Jiro Horikoshi konstrueeris ka päriselt Zero lennukid, mida kasutati kamikaze’dena Teises maailmasõjas Jaapani lendurite enesetapumissioonidel. Kamikaze’d (e. k „jumalik tuul”) tõid hävingu Ameerika mereväebaasidele Pearl Harbouris ja viisid lõpuks aatomipommi kasutamiseni jaapanlaste vastu sõja võitmiseks. Miyazaki isal oli Teise maailmasõja ajal lennukiosade ettevõte Miyazaki Airplane, mis tootis ka Zero lennuki detaile. Nii on maailmakuulsal animaatoril (kuri)kuulsa hävituslennukiga lausa perekondlik seos ja ka selgelt isiklik põhjus pühendada oma viimane film just sellele teemale.
Imelised lennumasinad ja muinasjutulised olendid (näiteks kass, kes on ühtlasi ka buss) kihutavad ringi paljudes Miyazaki animafilmides. Filmis „Punane siga” („Porco Rosso”, 1992) paneb Miyazaki tõepoolest ka sead lennukitega lendama. Lendamine ja unistamine on väga sarnane tegevus – unistades on vaja ju ka mõtetes lendu tõusta. Animaator Miyazaki lendabki täie hooga. „Tuul tõuseb” hiilgab detailitäpsuse ja pühendumisega, ka kõige kaugemad ja pisemad detailid filmis on filigraanselt välja joonistatud.
Ghibli stuudio sai oma nime Teises maailmasõjas kasutatud Itaalia lennuki  Caproni Ca.309 Ghibli järgi. Filmis põimuvadki lood mitmel tasandil: lugu kuulsa jaapani hävituslennuki Zero loomisest, Jaapani ajalugu 1920. – 1940. aastateni ja traagiline armastuslugu. Filmis peegelduvad veel mitmed Teise maailmasõja eelse Jaapani mured nagu tuberkuloosiepideemia ja majanduskriis.
Rongiga ülikooli sõites kohtab ümmarguste prilliraamidega tulevane lennundusinsener Jiro Horikoshi rongis väikest tüdrukut, kes tsiteerib prantsuse keeles luuletaja Paul Valéry luuletust „Surnuaed mere ääres”: „Tuul tõuseb. Me peame edasi elama”. Jiro, väike tüdruk ja teenijanna Kinu satuvad ootamatult 1923. aastal Tokyo maavärina keskele, mis oli ohvrite arvult suurim Jaapani ajaloos. Delikaatne animafilm näitab küll inimeste põgenemist maavärina eest ja Jiro kangelaslikkust, kuid tragöödia üksikasju – vägivalda ja surma – Miyazaki ei näita. Ta oleks nagu otsustanud, et tema viimane film peab olema helge ja optimistlik kuid mitte mingil juhul õudne; maailma pärast võib küll veidi mures olla.
Kuigi „Tuul tõuseb” on täiskasvanute animafilm, paistab Miyazaki olevat alateadlikult valmis selleks, et ka lapsed lähevad tema filmi vaatama. Vana animaatori käsi lihtsalt ei tõuse kurjust ega vägivalda joonistama. Ta tunneb nii kurjuse kui ka sõja vastu ilmselget vastumeelsust. Samal ajal ei saa teda nimetada Disney stiilis võltsilt õnnelike maailmade loojaks.
Miyazaki küll viitab tragöödiatele, kuid enamasti kaadri taga, või ei eksponeeri ta suures plaanis jõhkrusi ehk sellepärast, et mitte liialt kurvastada ja hirmutada oma väikesi fänne.
Noor ja andekas lennundusinsener Jiro läheb majanduskriisi ajal tööle Jaapani ühte suurimasse lennukeid tootvasse tehasesse Mitsubishi. Ta on pidanud oma lühinägelikkuse tõttu loobuma piloodi ametist. Jiro on idealistlik, kuid andekas unistaja, kes tahab konstrueerida ilusaid lennukeid. Poisi suureks eeskujuks on Itaalia kuulus lennundusinsener Giovanni Battista Caproni, kelle imelisi lennumasinaid ta tihti unes näeb. Kelmikate vuntsidega temperamentne härrasmees Caproni jalutab noore Jiroga tema unenäos ja räägib lennukitest nagu võrdne võrdsega. Kui nad astuvad kahekesi kõrgustes lennukitiivale (sest unenäos on ju kõik võimalik), küsib Caproni poisilt: „Kas sa valiksid maailma püramiididega või ilma nendeta?” See küsimus on tabav, sest iga teadlane, leiutaja ja innovaator põrkab oma loomingus varem või hiljem kokku eetiliste küsimustega. Kõiki suuri leiutisi ja masinaid on ju võimalik kasutada kahel viisil: kas maailma ja inimkonna hüvanguks või hoopis hävinguks. Kas looja saab oma leiutise tagajärgede eest mitte vastutada?
Elu tahab elamist. Looval inimesel ei ole aega mõelda, kas keegi hakkab tema loomingut kunagi kurjasti ära kasutama või mitte. Ja kui hävituslennukeid kavandades peaks korraks mõni hääleke peas liiga moraalitsema, siis saab iga insener, kes teeb sellist tööd kas fiktiivse tegelasena animafilmis või reaalses maailmas, oma südametunnistuse vaigistada argumendiga, et oma riik on vaja ju majanduskriisist taas jalule aidata, et lapsed ei peaks enam nälgima. Idealistlik insener Jiro ostab Jaapani majanduskriisis kannatavatele näljastele lastele kooki, kuid lapsed ei usalda võõrast, vaid jooksevad ruttu minema.
Kuna Jaapani lennukid on tehnoloogiliselt aegunud, siis avaneb Jirol ja tema kolleegil võimalus minna Saksamaale tutvuma Junkersi tehaste lennukitehnoloogiaga, mis inspireerib neid moderniseerima Jaapani lennukeid. Kuigi eneseteostus, lennukad ideed ja seiklused on oluline osa Miyazaki võlumaailmast, siis ei lähe ta oma viimases filmis mööda ka armastusest. Jiro leiab kord maavärina ajal kaotatud tüdruku Naoko üles juba täiskasvanud kauni naisena, kui püüab aasal kinni tuules lendu tõusnud päikesevarju. Ilus ja kurb armastuslugu annab Jiro töörabamisele eksistentsiaalse mõtte. Kui lennukid annavad sulle tiivad, siis armastus tõstab su õhku nagu tuul.
„Tuul tõuseb” ka tänapäeva Jaapanis, sest ametis peaminister Shinzo Abe plaanib muuta Jaapani patsifistlikku konstitutsiooni ja anda esimest korda pärast Teist maailmasõda Jaapani sõjaväele võimaluse osaleda konfliktides väljaspool oma riigi piire. Jaapani avalikkus ei ole sellest ideest muidugi vaimustatud.
Jaapanlased ei alistu, vaid võitlevad lõpuni. Seda rahvuslikku müüti hoiab oma viimases filmis delikaatselt üleval ka Miyazaki. Filmis kasutatud luuleread „Tuul tõuseb. Me peame edasi elama” kõlavad praeguses maailmas elutargalt. Maailm muutub praegu tohutu kiirusega. Tuulte keerises peab jääma aga julgeks, mitte alla andma ja kõigest hoolimata elama ja armastama.



P.S. Arvustus ilmus kultuurilehes "Sirp" 23.05.2014:
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21921:2014-05-22-17-50-49&catid=4:film&Itemid=3&issue=3490

Well, it is nice, very nice indeed. :)

SININE ON KÕIGE SOOJEM VÄRV

SININE ON KÕIGE SOOJEM VÄRV

„Blue is the Warmest Color“

Kohandatud filmiks Julie Maroh`i koomiksi "Le Bleu est une couleur chaude" põhjal

Osades: Léa Seydoux,Adèle Exarchopoulos, Salim Kechiouche, Jérémie Laheurte jpt

Rezhissöör: Abdellatif Kechiche

Prantsusmaa

179 min

Arvustus

2013. aasta Cannes` i filmifestivalil võitis Kuldse Palmioksa prantsuse-tuneesia rezhissööri Abdellatif Kechiche film „Blue is the Warmest Colour“ –„Sinine on kõige soojem värv“ (originaalis „La Vie d'Adèle Chapitres 1 et 2“). 

Steven Speilbergi juhitud žürii lõi pretsedendi jagades peaauhinda ka kahe peaosatäitja Léa Seydoux ja Adèle Exarchopoulos`ega. Jääb üle vaid nõustuda zhürii arvamusega, et kui casting oleks läinud kas või natuke teisiti, siis ei oleks see film ehk saavutanud kunstiliselt nii täpset ja meisterlikku tabamust nagu praegu. Huvitav on jälgida, mis saab Kuldse Palmioksa auhinnast edaspidi.  Kas rezhissööri kui autori kontseptsioon on hakanud lagunema? Või murdis Kechiche koos oma võttegrupiga tõesti maha mõned varjatud seinad filmikunstis pühendudes filmile intensiivselt ja lausa obsessiivse kirega?

Peale rezhissöör Jane Campion`i polegi ükski naine alates 1955. aastast, mil see auhind ilmavalgust nägi, Kuldset Palmioksa võitnud. Campion sai oma oksa kätte küll aastal 1993, kuid ka sel korral jagati erandlikult kaks Kuldset Palmioksa-teine läks Hiina meesrezhissöörile. Kummaline kuidas poole sajandi jooksul pole naistele rezhissööri töö eest määratud rohkem tunnustust kui vaid üks Kuldne Palmioks filmi „Klaver“ eest. Naised ülikonservatiivses Hollywoodis on õnneks saamas jalga ukse vahele-oma produktsioonifirmade kaudu liigutavad filmimaailma võimuhoobasid juba Sandra Bullock, Meryl Streep, Reese Witherspoone ja paljud teised.  

Kechiche on loonud ühe teismelise prantsuse tüdruku kujunemisloost ja esimese armastuse valust filmi, mis on täielikult sünkroonis ajastu vaimuga. Samal ajal kui Ameerika osariigid ja paljud Euroopa riigid vaevavad end küsimusega, kus ja kas üldse seadustada geiabielud sillutamaks teed 21. sajandi uue laine kodanikevabaduste tunnustamisele, otsustab Kechiche lihtsalt näidata armastust ja ühe noore inimese kujunemist, rõhutamata oma filmis ülearu, et peategelased on kaks üksteisesse armunud noort naist. Kechiche teeb oma rõhutatud ükskõiksusega ja neutraalsusega pigem LGBT-kogukonnale teene-filmi ei lahterdata järjekordseks geifilmiks ning selle auditoorium on sellevõrra määratult suurem. Ehk siis gei-ega lesbiteema ei ole filmis mitte eesmärk omaette, vaid lihtsalt sobiv vahend oma loo jutustamiseks. Lihtne, aga mõjuv idee. Kui ühe pealtnäha tavalise prantsuse tütarlapse Adele`i elu juba filmis kujutada, siis on parim viis teha seda neutraalselt ja ilma moraali lugemata.

Seni geiteemadel filme teinud rezhisöörid ehitasid tihti kogu oma loo üles tegelaste orientatsioonile, kannatustele ja vastuoludele, mis tekkisid ühiskonna vaenulikust suhtumisest. Ang Lee „Brokeback Mountain“ („Brokeback`i mägi“ tlk.) oli küll armastuslugu, kuid seal kujutas ühiskonna vastuseis kahele geikauboile endast paraku üht filmi põhiteemat. Seega on „Sinine on kõige soojem värv“ ühiskondlik taust hoopis teistsugune ja tolerantsem, kuigi majanduslikud, religioossed ja paljud muud pinged pulbitsevad ka keset tänapäeva Euroopa küllust ja heaolu. Praeguseks tõestab „Sinine on kõige soojem värv“, et inimese seksuaalne orientatsioon ei ole enam teema (vähemalt mitte 2013 aastal Lääne-Euroopas), mille pärast filmis eraldi pisaraid valada. On  nagu on. Ja see näitab rezhissööri väga progessiivse mõtlejana. 

Režhissöör Kechiche jõudis oma stsenaariumit arendades Julie Maroh`i koomiksini juhuslikult. Teda oli varasemalt huvitama hakanud südamevalus vaevleva noore õpetaja karakter. Koomiksist arendas ta oma mõtet edasi kuni sellest vormus filmiidee. Maroh ei olnud tema kunstilise visiooniga päris nõus, arvates muuhulgas, et see film näitas naistevahelist seksi külmalt, kirurgiliselt, ebarealistlikult ja lausa pornograafiliselt.Võib olla tõesti, kuid ma jätaks selle teema siiski praktiseerivate inimeste arutada, mis on tehniliselt võimalik ja mis mitte. Usun, et kahe armunud inimese vahel on siiski kõik võimalik - nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kechiche tegi Maroh`i loost lihtsalt oma kohandatud versiooni. Maroh võitis aga vastutasuks (kuigi ta ei ole filmiga ühelgi teisel moel seotud) oma töödele kuulsust kogu maailmas.

Rezhissöör laseb filmi taustal kumada kirkal Tuneesa arhitektuuris domineerival sinisel värvil ja aafrika rütmidel. Aafrika trummid ja Tuneesia linnadele iseloomulik sinine värv hakkab filmi taustal oma osa mängima juba filmi alguskaadritest alates. Mulle näib, et Kechiche filmis peitub mingil kummalisel moel ka kodeeritud sõnum tema kodumaale Põhja-Aafrikas-armastuskiri Tuneesiale ja Araabia kevadele.Sinisel värvil näib olevat sümboolne roll- peaosatäitjad on nagu maalitud tegelaskujud filmilõuendil. Sinine värv või selle puudumine taustal märgistab muutusi armastajate suhetes ja nende hingelises arengus.

Milline roll on üldse saatusel kui kohtuvad kaks inimest, kellel on üksteise suhtes äärmiselt tugev tõmme? Kas tõesti sõltub elu juhustest, mis annavad kõigele täiesti uue suuna?  Vahet pole kas nad on peale kohtumist koos 3 kuud, 2 aastat, või 50 aastat. Ja aastal 2013 pole tõesti enam vahet kas ekraanil leiavad üksteist mees ja naine, kaks meest, kaks naist, mustanahaline ja valge jne. Armastus (tõmme?)-esimesest-silmapilgust stiilis kohtumised  raputavad inimesi, eriti siis kui nad on noored ja elavad parasjagu läbi esimese suure armastuse õndsust. Esimese armastuse värv, sinine või mitte, jääb inimest ikka saatma kogu eluks.

Mitmed filmi olulised stseenid toimuvad klassiruumis. Õpilased ja ka õpetajad loevad kirjandustunnis ette lõike kirjandusteostest, mis haakuvad ka Adèle`i eluga. Adèle ise mainib filmis, et loeb 300- leheküljelist 18. sajandi prantsuse näitekirjaniku Marivaux`i teost „Marianne`i elu“, suutes sellega mammutraamatut lugema panna ka temasse armunud koolivenna. Just koolist hargnevad Adèle`i esimesed romantilised pettumused ja sõbrasuhted teiste õpilastega. (Pole võimatu, et mitmest koolistseenides filmitud noorest näitlejast sirgub Prantsusmaal peagi uusi arvestatavaid filmi –ja teatrinäitlejaid. Nende lühikesed ülesastumised olid vägagi paljulubavad.)

Ühel päeval tuleb Adèle`i kooli ette ootama siniseks värvitud juustega üliõpilane Emma. Jah, nad on juba saatuse või iseendi poolt lükatuna juba paar korda juhuslikult kohtunud. „Miks neid kutsutakse kauniteks kunstideks? Kas siis on üldse olemas koledaid kunste?“, imestab Adèle kui saab teada, et Emma õpib ülikoolis kauneid kunste.

 

(Pilt:Athenacinema.com)

Jah, kaamera viib vaataja ka geiparaadile ning majanduskriisist põhjustatud tööliste ja õpilaste protestimiitingule, kuid pigem näib Kechiche olevat lummatud vabadusest. Seksuaalne vabadus on tema käsitluses lihtsalt osa suuremast isiklikust vabadusest. 

Adèle`i nimi tähendab araabia keeles „õiglust“ nagu selgub filmis ühes väga olulises stseenis, kui peategelased esimest korda omavahel pikemalt vestlevad. Ühiskondlikud protestid ja meeleavaldused on Kechiche jaoks südamelähedased ehk eelkõige tema päritolumaalt Tuneesiast alanud Araabia kevade tõttu. 1960-ndate tudengitemässud  Prantsusmaal tekitavad prantslastes kindlasti veel emotsioone. Jean Paul Sartre ja kogu eksistentsialistlik tulevärk peegeldub ka Emma (kunstnik) ja Adèle`i (muusa) vestlustes. Kui Emma on ülikoolis juba filosoofiaga tutvunud, siis Adèle hõljub endiselt lapselikus teadmatuses Sartre hingevalu kohta ja tsiteerib teismelisele kohaselt Bob Marley lugu „Get Up  Stand Up“, mida ta võrdleb Sartre`i vabaduse  teemaliste mõtetega.Tegelaste vestlused filosoofilistel teemadel on sümpaatsed ja siirad vastukaaluks paljudele pretensioonikatele filmidele, kus filosoofia abil üritatakse filmile võltssügavust lisada. „Sinine on kõige soojem värv“ filmi sügavad eksistentsiaalsed kuristikud ongi ehtsad. 

Filmi ettevalmistuperioodi vältel kohtusid näitlejannad Kechiche`ga tihti, et rääkida väga erinevatel teemadel-kunstist, filosoofiast ja sageli väga isiklikest asjadest. Filmides kedagi liiga lähedalt on oluline püüda kaadrisse hingeseisund ja mõtted, mis paistavad tegelase näoilmetest mitte ainult füüsiliselt, vaid Kechiche realistliku ja psühholoogilise meetodi puhul ka väga lähedal hingele. Seksistseene eristab pornograafiast kindlasti rezhissööri äärmiselt tugev inimese hingeelu kujutamise oskus ja loomulikult kasutati strateegilistes kehapiirkondades mulaaže. 

Hea kunstniku käe all pole sellistel detailidel enam tähtsust-vaataja ees avaneb palju avaram lugu. Iseasi on filmitegijana ära tunda, millal on publik valmis üheks väga realistlikuks ja loomulikuna üles võetud mittetraditsiooniliseks armastuslooks. Filmi peaosatäitjad tunnistavad oma intervjuudes, et nad olid üllatunud kui kuulsid, et umbes samal ajal maikuus 2013 kui Prantsusmaal film esilinastus, legaliseeriti seal ka geiabielud.

Kechichet huvitab, mida tähendab olla naine. Ta üritab naiselikkuse olemuseni jõuda oma uurimisobjektide põhjaliku jälgimise abil nagu mõni keskaegne alkeemik. Ilmselt on naistevaheline armastus üks võimalus tema jaoks naiselikku müsteeriumi tabada. Kahe naise vahel peab ju „saladus ilmsiks tulema“ näib olevat Kechiche eeldus-saladus selle kohta, mida naised tegelikult tahavad. Vanemad mehed teevad tihti suuri asju, et naiste võimust enda üle paremini aru saada. Ilmselt tuleb neil leppida nagu paljudel nende eelkäijatel, et see on võimatu ja imetleda Mona Lisa sfinksinaeratust kui elu üht lummavat paratamatust ja paradoksi.  

Isegi Freud jäi hätta, mis siis, et ka tema meetodiks oli lähivaatlus. Freud võttis probleemi kokku nii:„Hoolimata oma 30-aastasest uurimistööst naise hinge teemal ei ole ma suutnud vastata suurele küsimusele, millele pole seni vastust leitud-mida naised tegelikult tahavad?“

Vaataja privileeg on olla vuajeristlik „kärbes seinal“ ning jälgida lugu nagu see ei olekski valusat vaeva nähes näideldud vaid „päris“.  Ja selle filmi tunnetus on vägagi päris. 

Kechiche on väidetavalt heteroseksuaalne nagu tema filmi näitlejannadki. Nad uurivad väga tänuväärselt armastust kui sellist. Kõigi tema siniste varjunditega. Kechiche ajab taga loomulikkust, näitlemise loomulikkust, kus näitleja on rebinud endalt kõik enesekaitseks loodud  maskid. Selline näitlemine on äärmiselt kurnav, kuid tihtilugu riski väärt-õigete režhissööride all sünnib ka meistriteos. Sellise riski talumine ja lõpuni minev rezhissööri usaldamine on tihti väga kurnav-kuid paljudele näitlejatele tuttav olukord.Kõige hämmastavam selle filmi puhul on läheduse ja loomulikkuse efekt, mida kaamera suudab anda filmides näitlejaid tihti lähivõttes.

Käsikaamera kasutamine on jätkuvalt väga populaarne läheduse efekti andev võte. Ja kuigi näitlejannad said kaamera ees suures plaanis olla nii vaimselt kui füüsiliselt alasti ja väga ebamugavas olukorras –aga pole hullu, kunsti nimel on end ikka alasti võetud ja võetakse ka edaspidi. Kuigi see film balansseeris ja riskis pornograafia poolele sattumisega, on see koledus siiski suudetud ära hoida. Ameerikas ei olnud publik selles osas nii üksmeelne. Tundub, et Euroopas pilgutab keskmine vaataja seksistseenide koha peal vähem silmi kui keskmine ameeriklane.

Exarchopoulos selgitas ühes intervjuus kombekaid ameerika vaatajaid häirinud 20 minutit seksistseene 3-tunnises filmis järgnevalt: „Ma mõistan seda. Ameerika filmipublik ei ole sellega harjunud. See on rezhissööri valik. Me kõik seksime, see on nagu narkootikum, kõik armastavad seda.Me pidime näitama kuidas kellegagi seksimine on instinktiivne. Me pidime väljendama kui palju sa sealjuures endast annad. Otsustasime näidata kõigile emotsiooni, mis tekib oma seksuaalsuse avastamise juures. See oli tõesti usalduse küsimus. Olime selle filmi juures liitlased. Nii aitasin mina teda ja tema mind. Me oleme täiskasvanud, nii et kamoon. See on fiktsioon, see on kino. Ma ei saa aru milles probleem.“

19-aastane Adele Exarchopoulos noore ja Kechiche poolt avastatud näitlejannana andis enda poolt kõik-nõustudes isegi režhissööri poolt pakutud Adèle`inimega oma tegelaskujule. 28-aastane Léa

Seydoux aga isepäisema ja ehk küpsema näitlejana ei lasknud Kechichel oma rolli Léa`ks nimetada, vaid jäi Emma nime juurde, et end keerulisest rollist lahus hoida. 

Näitlejatele on võtteperioodil oluline kõigest tuttavast ja harjumuspärasest lahti lasta, usaldada ning vooluga kaasa minna. Seydoux on oma intervjuudes maininud kuidas ta on „rezhissööride“ näitleja ehk valib endale tööd sageli selle järgi, kellega ta on nõus jäägitult usaldades koos töötama. Ta värvis oma juuksed siniseks, külastas kunstinäitusi, luges kunstiraamatuid ja õppis kadunud filmilegendide ja südametemurdjate Marlon Brando ning James Dean`i miimikat ja maneere. Nii elaski Léa Seydoux ligi aasta oma rollis püüdes tabada lesbist kunstitudengi Emma sisemaailma. 

Pedantlik Kechiche suutis väidetavalt pikkade võttepäevade ja paljastavate lähivõtetega näitejad alati viimase piirini viia.  Exarchopoulost filmis Kechiche koguni öösel kui näitlejanna magas. (No ikka selleks, et saada veel autentsemaid kaadreid. Appi, jah!) 10-minutise seksistseeni filmine olevat aega võtnud tervelt 10 päeva. Seydoux ei suutnud oma silmi uskuda kui mõnd võtet oli vaja korrata juba vähemalt sajandat korda. Lisaks sellele, et filmitegemine on Kechiche absoluutne kirg, pandi talle väidetavalt võtteplatsil joogi sisse unerohtu, et ta ometi kord ka magama läheks.

Jah, rezhissööril ja näitlejannadel oli keerulisi aegu. Võttegrupp süüdistas Kechichet palkade maksmata jätmises ning näitlejannad tunnistasid, et ta lükkas neid pidevalt äärmusliku eneseületuse poole. Nad ei pidanud suures plaanis näitama mitte ainult seksi, vaid ka oma hinge. See on üks vaieldavamaid teemasid-kui kaugele kunsti nimel minna, et sellest ei saaks lihtsalt inimeste ärakasutamine. Oma hinge näitamine isegi rolli varjus on suur julgustükk. Seega näitab Cannes`i zürii otsus, et mõlemad näitlejad siiski ületasid nähtamatu piiri oma rolli ja iseenda vahel-andes rollile suurima võimaliku koguse ka iseennast, milleks üks näitleja võimeline on. Kui rääkida stseenist, mis kindlasti Exarchopoulose ja Seydouxi näitlejavõimeid kõige rohkem proovile pani, tasub kindlasti tähele panna intensiivset kohvikustseeni filmi lõpu lähedal. 

Leian, et rezhissööri eesmärk ei olnud edendada geiõigusi, vaid lihtsalt teha üks väga hea film. Teda ei huvita, mida arvab ühiskond, vaid rohkem see kuidas Adèle`ist kujuneb läbi oma armastuse võitude ja pettumuste noor täiskasvanu. Armastus on armastus.  Ja coming-of-age on coming-of-age. Nii nagu Adèle saab korraga täiskasvanuks, nii saab vahel ka ühiskond täiskasvanuks päriselus ja ekraanil. Nii noorel inimesel kui ka ühiskonnal on täiskasvanuks saamiseks vaja läbi teha revolutsioon. Ja kes teab kas ja kuidas üldse täiskasvanuks saadakse? Millal on inimene või riik üldse valmis? Ja kui valmis, siis milleks? Armastuseks ja vabaduseks tasub aga alati valmis olla.