SININE ON KÕIGE SOOJEM VÄRV
„Blue is the Warmest Color“
Kohandatud filmiks Julie Maroh`i
koomiksi "Le Bleu est une couleur chaude" põhjal
Osades: Léa Seydoux,Adèle Exarchopoulos, Salim Kechiouche, Jérémie Laheurte jpt
Rezhissöör: Abdellatif Kechiche
Prantsusmaa
179 min
Arvustus
2013. aasta Cannes` i filmifestivalil võitis Kuldse
Palmioksa prantsuse-tuneesia rezhissööri Abdellatif Kechiche film „Blue is the
Warmest Colour“ –„Sinine on kõige soojem värv“ (originaalis „La
Vie d'Adèle Chapitres 1 et 2“).
Steven Speilbergi juhitud žürii lõi pretsedendi jagades
peaauhinda ka kahe peaosatäitja Léa Seydoux
ja Adèle Exarchopoulos`ega.
Jääb üle vaid nõustuda zhürii arvamusega, et kui casting oleks läinud kas või natuke teisiti, siis ei oleks see film
ehk saavutanud kunstiliselt nii täpset ja meisterlikku tabamust nagu praegu. Huvitav
on jälgida, mis saab Kuldse Palmioksa auhinnast edaspidi. Kas rezhissööri kui autori kontseptsioon on
hakanud lagunema? Või murdis Kechiche koos oma võttegrupiga tõesti maha mõned varjatud
seinad filmikunstis pühendudes filmile intensiivselt ja lausa obsessiivse
kirega?
Peale rezhissöör Jane Campion`i polegi ükski naine alates
1955. aastast, mil see auhind ilmavalgust nägi, Kuldset Palmioksa võitnud.
Campion sai oma oksa kätte küll aastal 1993, kuid ka sel korral jagati
erandlikult kaks Kuldset Palmioksa-teine läks Hiina meesrezhissöörile. Kummaline
kuidas poole sajandi jooksul pole naistele rezhissööri töö eest määratud rohkem
tunnustust kui vaid üks Kuldne Palmioks filmi „Klaver“ eest. Naised
ülikonservatiivses Hollywoodis on õnneks saamas jalga ukse vahele-oma
produktsioonifirmade kaudu liigutavad filmimaailma võimuhoobasid juba Sandra
Bullock, Meryl Streep, Reese Witherspoone ja paljud teised.
Kechiche on loonud ühe teismelise prantsuse tüdruku
kujunemisloost ja esimese armastuse valust filmi, mis on täielikult sünkroonis
ajastu vaimuga. Samal ajal kui Ameerika osariigid ja paljud Euroopa riigid
vaevavad end küsimusega, kus ja kas üldse seadustada geiabielud sillutamaks
teed 21. sajandi uue laine kodanikevabaduste tunnustamisele, otsustab Kechiche
lihtsalt näidata armastust ja ühe noore inimese kujunemist, rõhutamata oma
filmis ülearu, et peategelased on kaks üksteisesse armunud noort naist. Kechiche
teeb oma rõhutatud ükskõiksusega ja neutraalsusega pigem LGBT-kogukonnale teene-filmi
ei lahterdata järjekordseks geifilmiks ning selle auditoorium on sellevõrra
määratult suurem. Ehk siis gei-ega lesbiteema ei ole filmis mitte eesmärk
omaette, vaid lihtsalt sobiv vahend oma loo jutustamiseks. Lihtne, aga mõjuv
idee. Kui ühe pealtnäha tavalise prantsuse tütarlapse Adele`i elu juba filmis
kujutada, siis on parim viis teha seda neutraalselt ja ilma moraali lugemata.
Seni geiteemadel filme teinud rezhisöörid ehitasid tihti
kogu oma loo üles tegelaste orientatsioonile, kannatustele ja vastuoludele, mis
tekkisid ühiskonna vaenulikust suhtumisest. Ang Lee „Brokeback Mountain“
(„Brokeback`i mägi“ tlk.) oli küll armastuslugu, kuid seal kujutas ühiskonna
vastuseis kahele geikauboile endast paraku üht filmi põhiteemat. Seega on „Sinine
on kõige soojem värv“ ühiskondlik taust hoopis teistsugune ja tolerantsem,
kuigi majanduslikud, religioossed ja paljud muud pinged pulbitsevad ka keset
tänapäeva Euroopa küllust ja heaolu. Praeguseks tõestab „Sinine on kõige soojem
värv“, et inimese seksuaalne orientatsioon ei ole enam teema (vähemalt mitte
2013 aastal Lääne-Euroopas), mille pärast filmis eraldi pisaraid valada.
On nagu on. Ja see näitab rezhissööri
väga progessiivse mõtlejana.
Režhissöör Kechiche jõudis oma stsenaariumit arendades Julie
Maroh`i koomiksini juhuslikult. Teda oli varasemalt huvitama hakanud
südamevalus vaevleva noore õpetaja karakter. Koomiksist arendas ta oma mõtet
edasi kuni sellest vormus filmiidee. Maroh ei olnud tema kunstilise visiooniga
päris nõus, arvates muuhulgas, et see film näitas naistevahelist seksi külmalt,
kirurgiliselt, ebarealistlikult ja lausa pornograafiliselt.Võib olla tõesti,
kuid ma jätaks selle teema siiski praktiseerivate inimeste arutada, mis on tehniliselt võimalik ja mis mitte. Usun,
et kahe armunud inimese vahel on siiski kõik võimalik - nii füüsiliselt kui ka
vaimselt. Kechiche tegi Maroh`i loost lihtsalt oma kohandatud versiooni. Maroh
võitis aga vastutasuks (kuigi ta ei ole filmiga ühelgi teisel moel seotud) oma
töödele kuulsust kogu maailmas.
Rezhissöör laseb filmi taustal kumada kirkal Tuneesa
arhitektuuris domineerival sinisel värvil ja aafrika rütmidel. Aafrika trummid
ja Tuneesia linnadele iseloomulik sinine värv hakkab filmi taustal oma osa
mängima juba filmi alguskaadritest alates. Mulle näib, et Kechiche filmis peitub mingil
kummalisel moel ka kodeeritud sõnum tema kodumaale Põhja-Aafrikas-armastuskiri
Tuneesiale ja Araabia kevadele.Sinisel värvil näib olevat sümboolne roll-
peaosatäitjad on nagu maalitud tegelaskujud filmilõuendil. Sinine värv või
selle puudumine taustal märgistab muutusi armastajate suhetes ja nende
hingelises arengus.
Milline roll on üldse saatusel kui kohtuvad kaks inimest,
kellel on üksteise suhtes äärmiselt tugev tõmme? Kas tõesti sõltub elu
juhustest, mis annavad kõigele täiesti uue suuna? Vahet pole kas nad on peale kohtumist koos 3
kuud, 2 aastat, või 50 aastat. Ja aastal 2013 pole tõesti enam vahet kas
ekraanil leiavad üksteist mees ja naine, kaks meest, kaks naist, mustanahaline
ja valge jne. Armastus (tõmme?)-esimesest-silmapilgust stiilis kohtumised raputavad inimesi, eriti siis kui nad on
noored ja elavad parasjagu läbi esimese suure armastuse õndsust. Esimese
armastuse värv, sinine või mitte, jääb inimest ikka saatma kogu eluks.
Mitmed filmi olulised stseenid toimuvad klassiruumis. Õpilased
ja ka õpetajad loevad kirjandustunnis ette lõike kirjandusteostest, mis
haakuvad ka Adèle`i
eluga. Adèle ise mainib filmis, et loeb 300- leheküljelist 18.
sajandi prantsuse näitekirjaniku Marivaux`i teost „Marianne`i elu“, suutes
sellega mammutraamatut lugema panna ka temasse armunud koolivenna. Just koolist
hargnevad Adèle`i
esimesed romantilised pettumused ja sõbrasuhted teiste õpilastega. (Pole
võimatu, et mitmest koolistseenides filmitud noorest näitlejast sirgub
Prantsusmaal peagi uusi arvestatavaid filmi –ja teatrinäitlejaid. Nende
lühikesed ülesastumised olid vägagi paljulubavad.)
Ühel päeval tuleb Adèle`i kooli ette ootama siniseks värvitud juustega üliõpilane Emma. Jah, nad on
juba saatuse või iseendi poolt lükatuna juba paar korda juhuslikult kohtunud. „Miks
neid kutsutakse kauniteks kunstideks? Kas siis on üldse olemas koledaid
kunste?“, imestab Adèle
kui saab teada, et Emma õpib ülikoolis kauneid kunste.
(Pilt:Athenacinema.com)
Jah, kaamera viib vaataja ka geiparaadile ning majanduskriisist
põhjustatud tööliste ja õpilaste protestimiitingule, kuid pigem näib Kechiche
olevat lummatud vabadusest. Seksuaalne vabadus on tema käsitluses lihtsalt osa
suuremast isiklikust vabadusest.
Adèle`i
nimi tähendab araabia keeles „õiglust“ nagu selgub filmis ühes väga olulises
stseenis, kui peategelased esimest korda omavahel pikemalt vestlevad.
Ühiskondlikud protestid ja meeleavaldused on Kechiche jaoks südamelähedased ehk
eelkõige tema päritolumaalt Tuneesiast alanud Araabia kevade tõttu. 1960-ndate tudengitemässud Prantsusmaal tekitavad prantslastes kindlasti veel emotsioone. Jean Paul Sartre
ja kogu eksistentsialistlik tulevärk peegeldub ka Emma (kunstnik) ja Adèle`i (muusa) vestlustes.
Kui Emma on ülikoolis juba filosoofiaga tutvunud, siis Adèle hõljub endiselt lapselikus teadmatuses
Sartre hingevalu kohta ja tsiteerib teismelisele kohaselt Bob Marley lugu „Get
Up Stand Up“, mida ta võrdleb Sartre`i
vabaduse teemaliste mõtetega.Tegelaste
vestlused filosoofilistel teemadel on sümpaatsed ja siirad vastukaaluks
paljudele pretensioonikatele filmidele, kus filosoofia abil üritatakse filmile võltssügavust
lisada. „Sinine on kõige soojem värv“ filmi sügavad eksistentsiaalsed
kuristikud ongi ehtsad.
Filmi ettevalmistuperioodi vältel
kohtusid näitlejannad Kechiche`ga tihti, et rääkida väga erinevatel
teemadel-kunstist, filosoofiast ja sageli väga isiklikest asjadest. Filmides
kedagi liiga lähedalt on oluline püüda kaadrisse hingeseisund ja mõtted, mis
paistavad tegelase näoilmetest mitte ainult füüsiliselt, vaid Kechiche
realistliku ja psühholoogilise meetodi puhul ka väga lähedal hingele. Seksistseene
eristab pornograafiast kindlasti rezhissööri äärmiselt tugev inimese hingeelu
kujutamise oskus ja loomulikult kasutati strateegilistes kehapiirkondades
mulaaže.
Hea kunstniku käe all pole sellistel detailidel enam
tähtsust-vaataja ees avaneb palju avaram lugu. Iseasi on filmitegijana ära tunda, millal on
publik valmis üheks väga realistlikuks ja loomulikuna üles võetud mittetraditsiooniliseks
armastuslooks. Filmi peaosatäitjad tunnistavad oma intervjuudes, et nad olid
üllatunud kui kuulsid, et umbes samal ajal maikuus 2013 kui Prantsusmaal film
esilinastus, legaliseeriti seal ka geiabielud.
Kechichet huvitab, mida tähendab olla naine. Ta üritab
naiselikkuse olemuseni jõuda oma uurimisobjektide põhjaliku jälgimise abil nagu
mõni keskaegne alkeemik. Ilmselt on naistevaheline armastus üks võimalus tema
jaoks naiselikku müsteeriumi tabada. Kahe naise vahel peab ju „saladus ilmsiks
tulema“ näib olevat Kechiche eeldus-saladus selle kohta, mida naised tegelikult
tahavad. Vanemad mehed teevad tihti suuri asju, et naiste võimust enda üle
paremini aru saada. Ilmselt tuleb neil leppida nagu paljudel nende eelkäijatel,
et see on võimatu ja imetleda Mona Lisa sfinksinaeratust kui elu üht lummavat
paratamatust ja paradoksi.
Isegi Freud jäi hätta, mis siis, et ka tema meetodiks oli
lähivaatlus. Freud võttis probleemi kokku nii:„Hoolimata oma 30-aastasest uurimistööst naise hinge teemal ei ole ma
suutnud vastata suurele küsimusele, millele pole seni vastust leitud-mida
naised tegelikult tahavad?“
Vaataja privileeg on olla vuajeristlik „kärbes seinal“ ning
jälgida lugu nagu see ei olekski valusat vaeva nähes näideldud vaid „päris“. Ja selle filmi tunnetus on vägagi päris.
Kechiche
on väidetavalt heteroseksuaalne nagu tema filmi näitlejannadki. Nad uurivad väga
tänuväärselt armastust kui sellist. Kõigi tema siniste varjunditega. Kechiche ajab taga loomulikkust, näitlemise
loomulikkust, kus näitleja on rebinud endalt kõik enesekaitseks loodud maskid. Selline näitlemine on äärmiselt
kurnav, kuid tihtilugu riski väärt-õigete režhissööride all sünnib ka
meistriteos. Sellise riski talumine ja lõpuni minev rezhissööri usaldamine on
tihti väga kurnav-kuid paljudele näitlejatele tuttav olukord.Kõige hämmastavam
selle filmi puhul on läheduse ja loomulikkuse efekt, mida kaamera suudab anda
filmides näitlejaid tihti lähivõttes.
Käsikaamera kasutamine on jätkuvalt väga populaarne
läheduse efekti andev võte. Ja kuigi näitlejannad said kaamera ees suures
plaanis olla nii vaimselt kui füüsiliselt alasti ja väga ebamugavas olukorras
–aga pole hullu, kunsti nimel on end ikka alasti võetud ja võetakse ka edaspidi. Kuigi see film balansseeris
ja riskis pornograafia poolele sattumisega, on see koledus siiski suudetud ära
hoida. Ameerikas ei olnud publik selles osas nii üksmeelne. Tundub, et Euroopas
pilgutab keskmine vaataja seksistseenide koha peal vähem silmi kui keskmine
ameeriklane.
Exarchopoulos selgitas ühes intervjuus kombekaid ameerika vaatajaid häirinud 20 minutit seksistseene 3-tunnises filmis järgnevalt: „Ma mõistan seda. Ameerika filmipublik ei ole sellega harjunud. See on rezhissööri valik. Me kõik seksime, see on nagu narkootikum, kõik armastavad seda.Me pidime näitama kuidas kellegagi seksimine on instinktiivne. Me pidime väljendama kui palju sa sealjuures endast annad. Otsustasime näidata kõigile emotsiooni, mis tekib oma seksuaalsuse avastamise juures. See oli tõesti usalduse küsimus. Olime selle filmi juures liitlased. Nii aitasin mina teda ja tema mind. Me oleme täiskasvanud, nii et kamoon. See on fiktsioon, see on kino. Ma ei saa aru milles probleem.“
19-aastane Adele Exarchopoulos noore ja Kechiche poolt
avastatud näitlejannana andis enda poolt kõik-nõustudes isegi režhissööri poolt
pakutud Adèle`inimega oma tegelaskujule. 28-aastane Léa
Seydoux aga isepäisema ja ehk küpsema näitlejana ei lasknud Kechichel oma
rolli Léa`ks nimetada, vaid jäi Emma nime juurde, et end keerulisest rollist
lahus hoida.
Näitlejatele on võtteperioodil oluline kõigest tuttavast ja
harjumuspärasest lahti lasta, usaldada ning vooluga kaasa minna. Seydoux on oma
intervjuudes maininud kuidas ta on „rezhissööride“ näitleja ehk valib endale
tööd sageli selle järgi, kellega ta on nõus jäägitult usaldades koos töötama.
Ta värvis oma juuksed siniseks, külastas kunstinäitusi, luges kunstiraamatuid
ja õppis kadunud filmilegendide ja südametemurdjate Marlon Brando ning James
Dean`i miimikat ja maneere. Nii elaski Léa Seydoux ligi aasta oma rollis püüdes tabada lesbist
kunstitudengi Emma sisemaailma.
Pedantlik Kechiche suutis väidetavalt pikkade võttepäevade
ja paljastavate lähivõtetega näitejad alati viimase piirini viia. Exarchopoulost filmis Kechiche koguni öösel
kui näitlejanna magas. (No ikka selleks, et saada veel autentsemaid kaadreid.
Appi, jah!) 10-minutise seksistseeni filmine olevat aega võtnud
tervelt 10 päeva. Seydoux ei suutnud oma silmi uskuda kui mõnd võtet oli vaja
korrata juba vähemalt sajandat korda. Lisaks sellele, et filmitegemine on
Kechiche absoluutne kirg, pandi talle väidetavalt võtteplatsil joogi sisse
unerohtu, et ta ometi kord ka magama läheks.
Jah, rezhissööril ja näitlejannadel oli keerulisi aegu. Võttegrupp süüdistas Kechichet palkade maksmata jätmises ning näitlejannad
tunnistasid, et ta lükkas neid pidevalt äärmusliku eneseületuse poole. Nad ei pidanud
suures plaanis näitama mitte ainult seksi, vaid ka oma hinge. See on üks
vaieldavamaid teemasid-kui kaugele kunsti nimel minna, et sellest ei saaks
lihtsalt inimeste ärakasutamine. Oma hinge näitamine isegi rolli varjus on suur
julgustükk. Seega näitab Cannes`i zürii otsus, et mõlemad näitlejad siiski
ületasid nähtamatu piiri oma rolli ja iseenda vahel-andes rollile suurima
võimaliku koguse ka iseennast, milleks üks näitleja võimeline on. Kui rääkida
stseenist, mis kindlasti Exarchopoulose ja Seydouxi näitlejavõimeid kõige rohkem
proovile pani, tasub kindlasti tähele
panna intensiivset kohvikustseeni filmi lõpu lähedal.
Leian, et rezhissööri eesmärk ei olnud edendada geiõigusi, vaid
lihtsalt teha üks väga hea film. Teda ei huvita, mida arvab ühiskond, vaid rohkem see kuidas Adèle`ist kujuneb läbi
oma armastuse võitude ja pettumuste noor täiskasvanu. Armastus on armastus. Ja coming-of-age
on coming-of-age. Nii nagu Adèle saab
korraga täiskasvanuks, nii saab vahel ka ühiskond täiskasvanuks päriselus ja ekraanil. Nii noorel inimesel kui ka ühiskonnal on täiskasvanuks
saamiseks vaja läbi teha revolutsioon. Ja kes teab kas ja kuidas üldse
täiskasvanuks saadakse? Millal on inimene või riik üldse valmis? Ja kui valmis,
siis milleks? Armastuseks ja vabaduseks tasub aga alati valmis olla.
No comments:
Post a Comment