ILUSATE KURBADE SILMADEGA ELAMISE RÕÕMU OTSIMAS

Eesti-Soome-Saksa koostööfilm „Vehkleja“ on küll esimene eestikeelne Soome film, kuid samavõrra võime seda Eestis ka veidi enda omaks pidada näiteks suurepäraste näitlejate ja võttepaikade pärast.  Filmikunsti vahenditega oleme oma oluliste lugudeni nagu küüditamise ja Teise Maailmasõja aegsest ja sõjajärgsest Eestist jutustamiseni jõudnud alles nüüd.„Vehkleja“ on suures osas rahastatud Soomest ja „Mandariinide“ edu Hollywoodis näitab, et seni on koostööfilmid Eesti kinole ainult tervistavalt mõjunud.

Nii nagu „Mandariinid“ jõudis võõrkeelse Oscari kandidaatide absoluutsesse tippu, siis on ka Klaus Härö kaks esimest mängufilmi Soomes esitatud võõrkeelse Oscari kandidaadiks.Tema esimene täispikk mängufilm “Nähtamatu Elina”  võitis 2003. aasta Berliini filmifestivalil parima noortefilmi tiitli.

Martti Helde „Risttuules“, Elmo Nüganeni „1944“, Eesti-Gruusia koostööfilm Zaza Urushadze  „Mandariinid“, Antti J. Jokineni „Puhastus“  ja Klaus Härö „Vehkleja“ pühenduvad Eesti ja eestlaste lähiajaloo ja elusaatuste mõtestamisele suurte ajaloosündmuste taustal. Kummalisel moel ilmuvad eesti vaatajate ette väikese ajavahega just need viis filmi, mis on omavahel temaatiliselt üsna tugevalt läbi põimunud ja võiksid kanda mõttelist alapealkirja „Eestlane sõja jalus“.

Sofi Oksanen eesti päritolu Soome kirjanikuna pakub ausat ja kõrvaltvaataja pilku meie ajaloole ja sama suudab ka Eestiga puhtalt lehelt suhestunud soomerootslasest rezhissöör Klaus Härö, kel puudus enne filmi „Vehkleja“ sügavam teadmine või kogemus Eesti ja eestlastega. Võib-olla vajamegi oma ajalukku kaevudes kõrvaltvaataja neutraalsemat pilku.

“Vehkleja” põhineb osaliselt legendaarse Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise (1925-1993) elulool. Endel Nelise Haapsalus asutatud vehklemisklubi on näiteks Eestile andnud kahekordse maailmameistri Nikolai Novosjolovi ja palju teisi maailmatasemel vehklejaid.

Meistersportlasest vehkleja Endel Nelis saabub 1952. aastal Leningradist Haapsalu kooli kehalise kasvatuse õpetajaks.  Ülipüüdlikule kommunistist koolidirektorile, keda kehastab Hendrik Toompere Jr.,  tundub noore mehe vehklemistundide korraldamine lastele kahtlane ja ta informeerib oma avastustest ka võimuesindajaid Venemaal.

Üliagarad kommunistidega koostööd teinud tegelased toimetasid sõjajärgsel ajal ringi igas Eestimaa paigas ja pääsesid olulistele ametikohtadele pealekaebamise, ähvarduste ja okupatsioonivõimule pugemise abil. Selline inimtüüp on muidugi universaalne igas maailma nurgas ja puhkeb „õide“ õigete asjaolude kokkulangemisel, milleks on tavaliselt diktatuuri tingimused. Repressiivne režiim võib tuua inimestes esile nii nende parimaid kui ka halvimaid omadusi. Endel Nelise tegelaskuju esitletakse filmis inimesena, kes suudab ka rasketes oludes teha moraalseid ja õiglaseid valikuid. Kas päriselus on olemas mustvalgelt käituvaid inimesi, sellele küsimusele film aga vastata ei püüa.

Iga eestlane teab instinktiivselt, mida tähendab öine koputus uksele, auto valgusvihk pimedal koduõuel, raudteejaamas rongile astumine kas põgenedes või loomavagunitesse pressitult. Paratamatult puudutab nii küüditamine, saksa või nõukogude mundris sõdimine, Sinimäe või Sõrve lahingud iga Eesti perekonda. 18-aastased noormehed, kes kunagi kas saksa või nõukogude sõjaväkke sunniti või mõnel juhul ka vabatahtlikult läksid- nende noorte meeste saatuse kirjeldamine jätkub filmis „Vehkleja“ näidates kuidas kohanevad sõjajärgses Eestis samad noormehed, keda nägime filmis „1944“ kaevikutes venelaste pealetungi takistamas.

Filmis „Vehkleja“ paeluvad tähelepanu tegelaste kurvad ja ilusad silmad.Võib-olla ongi kõigil eestlastel ilusad sinised või rohekashallid (vahel harva ka pruunid) kurvad silmad? Igatahes need selged ja sügavad silmad filmiekraanil mõjuvad kuidagi liigutavalt.Vaevalt, et see silmavaade läbinisti taotluslik oleks, pigem ehk olemegi üks ilusate ja kurbade silmadega rahvas.

Märt Avandi debüüt mängufilmi peaosas mõjub siiralt ja intellektuaalselte ning ka tema silmad on ilusad ja kurvad. Võib oletada, et tema parimad rollid filmides seisavad alles ees. Avandi noorus näitlejana on ju heas mõttes üsna raju-  näiteks osalemine filmides „Malev“ ja „Tulnukas“ ning „Tujurikkuja“ saates koos Ott Sepaga hea komöödia piire nihutades, tugevatest teatrirollidest rääkimata.

Filmis malbelt ja anulambilikult peategelase tüdruksõpra mänginud Ursula Ratassepal jääb praeguseks selja taha juba tugev debüüt peaosatäitjana Ilmar Raagi filmis „Kertu“.  Suur rõõm on näha ka Eesti vanema generatsiooni tippnäitlejaid kõrvalrollides. Leida Rammo toob filmi ehtsat ajastu hingust. Filmis, teatris ja televisoonis ajalugu teinud näitlejad nagu Hendrik Toompere Jr., Jaak Prints, Maria Klenskaja, Tõnu Oja, Anu Lamp, Piret Kalda- neis kõigis on annet ja tulevärki, et veel tulevates filmides peaosa saada.  Seega „Vehkleja“ võitis filmina niivõrd tugevast kõrvalosatäitjate seltskonnast väga palju. Ja siin tuleb au anda filmitegijatele, kes nii palju häid näitlejaid ühte filmi kokku kutsus.

„Vehklejas“ sümpaatsete vanahärrade kehastamisega jätkav Lembit Ulfsak on professionaalne maailmatasemel filminäitleja, kellel on filminäitlemise kohta kindlasti kogemusi jagada, sest kipub ikka nii olema, et filmis ja teatris mängimine on ikka kaks väga erinevat asja ja nõuavad erinevat ettevalmistust.  Filminäitlemise õppe puudumisel aitab ekraanil hakkama saada ka kogemus ja seda on Eesti vanema generatsiooni näitlejatel päris korralikult ette näidata.

Stsenaristidel lasub oluline vastutus kirjutada huvitavaid rolle, mis lasevad näitlejail end ekraanil mitte füüsiliselt, vaid pigem ka vaimselt paljaks kiskuda. Eestis jagub õnneks suurepäraseid näitlejaid , jääb vaid loota rezhissööride ja castingu teravale silmale, et õige näitleja leiaks endale õigel ja just selle rolli jaoks kõige küpsemal hetkel õige rakenduse.

„Vehklejas“ on oluline roll lastel ja noortel ja jääb mulje, et rezhissöörile sobib noortega töötamine väga hästi. Nii filmis „1944“ kui „Vehkleja“ kerkib üles teema lastest, kes kaotasid sõja ja küüditamise pärast oma pere. Magusaima rolli naiste arvestuses napsas „Vehklejas“ Liisa Koppel, kes väikest Martat mängides teeb tugeva soorituse. Marta ilmub esmakordselt ekraanile nõudlikult nagu „Muumitrollide“ väike My ja tema kanda jäävad ka ühed filmi põnevaimad hetked. „Vehkleja“ sobib vaatamiseks kõigile, kes armastavad filmides põnevust.

Võimalik, et neid lähiaastatel linastunud filme tasub kunagi vaadata järjekorras: kõigepealt „Risttuules“, et näha küüditamise õudusi, siis põigata oma riigi eest võitlevate poistega kaevikutesse filmis „1944“, olla tunnistajaks meeleheitlikule ellujäämisinstinktile ja metsavenna varjamisele filmis „Puhastus“  ning siis vahtida otsa pärastsõjajärgsele klaustrofoobsele õhkkonnale filmis  „Vehkleja“, kus ootab ees kohtumine melanhoolse vehklemisõpetajaga. Filmis „Mandariinid“ aga sattuda silmitsi eestlastega, kes püüavad ellu jääda ja teisi ellu jätta jäädes võõra sõja hammasrataste vahele. Neid filme vaadates jääb mulje nagu eestlane oleks professionaalne ellujääja või pisikest rahvaarvu vaadates ehk ellujäämises mitte just liiga edukas. Võib-olla nende viie filmi vaatamine aitabki mõista miks meid siin riigis nii vähe alles on jäänud ja kui suur roll on igal ellujääja järeltulijal, et ajalugu ei korduks.

Võib-olla „Vehkleja“ astubki sammukese edasi, sest nagu „Mandariinides“ on ellujäämine alles inimeseks olemise esimene aste.Teine aste inimlikkuses näib olevat aidata ka teistel ellu jääda.  Ehk on inimlikkusel veel kolmas dimensioon-olles ellu jäänud ja aidanud teistel ellu jääda, siis leida üles elurõõm ja seda teistega jagada.  Isegi kui selleks on vaja sõjajärgses Haapsalus vehklemistreeninguid juhendada.  „Vehkleja“ näitab, et ka kõige karmimates tingimustes on võimalik kavalalt vastu hakata ja elust jälle rõõmu tunda.